Tuesday, August 23, 2016

Michelle 2

No nüüd on küll siuke tunne, et pane see blogipoeg kas või kinni, sest no ei ole Kretoval enam üldse mahti siia midagi kirjutada. Kõik saab enese keskel räägitud ja siia nagu ei jätku enam üldse midagi. Vaim on kurnatet, mõte ei liigu mööda publitsismi väärivaid kirjandusradu pidi ja üldse loodan, et jõuan mingi päev mediteerida või leian mingi kivi, mis mu portaalid jälle avab.

Aga see selleks.

Vahepeal juhtus selline asi, et mu järeltulija sai aastakese vanemaks ja ma muidugi tänasin kõiki selle planeeri ümber keerutavaid ja vägesid juhatavaid jumalaid, et mind sellise imelise pisikese piigaga on õnnistanud. See kingitus, mis ma talle planeerisin jäi ajanappuse tõttu alles printimata, aga teine kirjakogum sai ikkagi kotti suskatet. Ostsin kunagi Rahva Raamatust sellise spetsiaalse pisikese raamatukese, kuhu on köidetud kirjapaberid, mis voltides alla kerivad nagu keskaja rüütlite papüürus. Täitsin paberid enda südamest tilkuvate sõnadega ja kleepisin margi peale. Mitte avada enne 18.eluaastat. Arvestades seda, et ta on kangekaelne nagu vana saabas, on seal raudselt juba mõne aasta pärast kõik kirjad läbi uuritud, välja rebitud ja enda omadega asendatud.

Aga sünnahommikul vaatas väike Miki mulle jälle rõõmsalt otsa, lasi ühe kena irve otse silmaauku ja niipea kui jõudis voodist maha tatsata ja suurde tuppa kebida, hakkasid kõik PALJU ÕNNE leelotama ja väike Sell vaatas lihtsalt:


okkkkkeiiiiiiiiiii.....

Ronis omale kohale ja nõudis välja kausitäie putru.

Siis tuli aeg kebida poodi ja eesootavaks sünnaks kraami koguda. Nagu ikka läksin ainult paari asja tooma aga naasesin ikka umbes sellises seisus:


Kell 12 oli Auriga mängutoas väike koosviibimine, kuhu osad põnnid ilmselgelt ilmumata jäid, aga need, kes kohale tulid olid igal juhul nunnud ja toredad ja kollektiivselt hävitati ära parajas koguses magusat (ma pidin minestamise ääre peal olema, kui poes kommi korvi ladusin muidugi), joosti ringi ja kahe tunni möödudes olid kõik väsinud ja sirakil magamas.

Õhtul oli veel eriline jopang, sest siis veeti sünnalaps tivolisse. Nõudis välja reisu autode peal, kust ta pärast kolme ringi otsustas käbe ennast maha hädaldada ja läks hoopis batuudi peale hullu panema. Reaalselt, läks ja kadus, ainult nägin lendlevaid jalgu ja vahel põrkas ta ise korra nähtavale, aga suurema osa ajast ma lihtsalt lootsin, et ta pole kuskilt august minema pääsend. Kargas endal isu täis ja tulime koju kingitusi lahti tegema, ronisime kaissu ja vaatasime uusi raamatuid ning kordasime tähestikku.

Tänasel päeval naeratas mulle õnn ka me saime koha Tuulte roosi lasteaeda, niiet ka linna poolt kingitus 2. eluaastaks- siin on sulle lasteaiakoht! 5.septembrist lähme vaikselt nillima ja siis ongi mu vastsündinust saanud lasteaialaps ja mina lähen peegli ette halle karvu katkuma..

Mis puudutab mind ennast, siis järjekordselt sõin üle pire ja nüüd on raske tagasi graafikusse saada, aga võtan rahulikult. Talv on tulemas. Rasv hoiab soojas. (pekk, see ei tähenda, et sa seda kuuldes peaksid must räigelt kinni hoidma tho). Ei tegelt nüüd ma proovin jälle väiksed veepäevad teha ja nädalavahetusel lähen Abrukal saarele ringi peale liduma.






Thursday, August 18, 2016

elu

Ma ei tea, kas kunagi tuleb aeg, et mul oleks aega leida päevas see rahulik paarkümmend minutit, mil ma võin maha persetada ja lihtsalt kirjutada siia kõike, mida aju läbi sõrmede ja need omakorda läbi klaviatuuri lasta tahavad.

Praegu on olukord selline, et mul on käed, jalad, kõrvad ja silmad täis tantsukooli korraldamist ja kõike muud, mis 24 tunni sisse eriti hästi mahtuda ei taha ja ma ei ole siiani tuvastanud kedagi, kelle käest ööpäeva tundide pikendamist taotleda. Ei no muidugi ma ajan endal ka juba südame pahaks selle jutuga, et mul kogu aeg kiire on ja paljud ei mõista, miks ma üldse tõmblen saja asjaga korraga.
No asi on kas mu võimetuses EI öelda või siis lihtsalt selles, et tegelikult mul on vaja kogu aeg mootorit käimas hoida. Kui ma aussist tagasi tulin lubasin ma endale, et ma ei taha iialgi kellestki sõltuda ja tööasjades kogu aeg tunda, et kellegi kand mul kuklal on. Selle pärast ma võtsingi ette ja selle kahe aasta jooksul, mil ma piigat olen kasvatanud, sai mul järjest rohkem selgeks see, et ma ei saa endale lubada niisama nillimist.
Sealt saigi alguse see toitumise- ja trenniteema näiteks, lisaks tantsud, siis blogi, mis viis mind toimetusse tööle ja nüüd ma olen vist viimaks jõudmas puntki, kuhu ma olen alati tahtnud jõuda. Mul on tants, mul on kirjatöö ja ma ei pea taluma mingit rõvedat kollegiideklanni ja unne suikuma mõrvarlike mõtete saatel, kuidas ülemus võimalikult tagasihoidlikult ära mürgitada või aknast alla visata. Tööl on inimesed üle prahi, ma saan teha seda, mis mulle meeldib ja samal ajal olen õnnistet veel sellise pisikese piigaga, kes just täna esimest korda AUTO ütles.

See pisike piiga on tegelikult olnud vesi mu veskile kõiges, mis ma teen, Olgugi, et ma kohati tunnen, et tahaks teda rohkem näha ja nunnutada, saan ma ju tegelikult aru, et paljud peavad oma lapsed panema palju nooremalt lasteaeda ning tööle naasema ning mul on veel eriti hea, et ta praegu saab ikkagi veel kodus olla ja mul on tegelikult võimalus talle alati tulla mopsu tegema.

Pliksus saab pühapäeval kaheseks oh my God


Järgmisel nädalal lähme taaga koos kahekesi Abrukale. Lihtsalt. Kohati kasvavad igast asjad meeletult üle pea ja kogu aeg peab sees käima mingi võimuvõitlus mitmete erinevate sisetunde käskude vahel. Üks tahaks, et mul jätkuks vaimset võimekust mingitele asjadele reaalselt otsa vaadata, teine tahaks lihtsalt käega lüüa, pea liiva alla pista ja mugavusest jätkata nii, nagu praegu on.
Sügis on alati mu jaoks natuke kahtlane aeg ja praegu käib vaheldumisi apaatsusega mingi rahutus ka üle, mida ma ei oska muud moodi lahendada kui minna eemale ja ohutust kaugusest kõigele otsa vaadata. Võtan kaasa paar head raamatut, tegemist Misellile, kaamera ning kummikud ning ronin laupäeval 8.30 hommikul paati ning põrutan otse Vahtra talusse. Saarevaht pidi lausa vastu tulema autoga.
Õhtul toimub seal muinastulede öö ning mingi pisike istung, kuhu ma võib-olla isegi oma jalga tõstan, aga oleneb muidugi mida piiga dikteerib.

Aga Sellu juba magab, peab ka minema.
Võtan selle blogeri üks kord ette tõsisemalt ja nuuman ta jälle postitustega täis. Aga enne peab magama ja Abrukalt asju vaatama

Ja nüüd kahe aasta jagu mu järeltulijat+mõned suvad telefonipildid














ma ostsin viimase

aastake tagasi


kui miski muu udus mõtete vastu ei aita, siis Roomassaare aitab ikka

Sunday, August 14, 2016

Kuressaare Merepäevad woooo friggin hooo

Mu jaoks on siin maa peal viibides olnud muidu paljud asjad arusaamatud, aga see, kuidas hommikul pole võimalik mitte ainsatki taksot Kuressaare linnast leida, on miskit uut. 


Alustame sellest, et eile hommikul mõtlesin ma viimaks, et kurat, nüüd on küll tagumine aeg juuksed värviga üle võõbata enne kui varesed sinna ekslikult mu pässi oma pesaks pidades langema hakkavad või keegi tänaval karjub, et kle vahi mis sul peas toimub. Tegin oma mom duty asjad ära ehk siis panin Tipkini laua äärde istuma putru sööma ja hommikust multat vaatama ja läkerdasin turbokiirusel enda peanaha ja kiharad värviga kokku, vahtisin siis peeglisse tükk aega ja mõtlesin, et krt oled sa alles ilus sellises olekus, kilekott peas ja nägu punast värvi täis.
Ilge plaan oli siis poole tunni möödudes kähku duši all ära käia ja oma limased rastad formuleerida aktsepteeritavasse soenguvormi, aga muidugi tekkis just siis Misellil hirm, et ju ma lasen ennast kindlasti peldikupotist alla või juhtub muga midagi muud sellist, mida tema kohalolek kindlasti aitab ära hoida.
Kui ma olen siiamaani rääkinud, et no täiesti no problem on temaga, sest kõik asjad saavad alati mul tehtud ja ta nii kannatlik ja leplik, siis VOT PESSU SA EMA JUMALA EEST EI LÄHE. Ta lihtsalt süstemaatiliselt passis kõrval ja üritas muga koos dušikabiini ronida, siis ma vahepeal pidin pesema nii, et kõik jumala uksed olid lahti ja vett pritsis siia-tänna ning kui mingi naabrimutt oleks tahtnud sellel hetkel tulla mu käest jahu laenama ning omavoliliselt sisse astunud, oleks talle kena aktistseen avanenud. I too like living on the edge
Igal juhul ta lihtsalt seisis ja vingus kõik see terve aeg seal ääres kui ma juuksevärvi üritasin maha pesta, vahepeal kooris omal pükse maha ja istutas ennast poti peale, siis närvitses, et ei saa ise pükse üles ja trussad kanni vahele jäid. Ma siis silmad seepis pidin appi tõttama. 
Läbi mingi ime sain viimaks pestud ja just sellel hetkel avastas ta, et tegelt tal ikkagi suht suva, mis ma teen ning läks omaette mängima. Awesome.
Kuna mul on vabadel päeval vaja ennast tegevuses hoida, et paastuakent edukalt järgida, sööstsin kohe jalutama ning käisime tegime linnale kenakese tiiru peale. 
Ühel hetkel tekkis mul spontaanne tuju pead tuulutada, sest hoolimata sellest, et ma tegelt olin väsind as hell, kibeles hing veel nööriga kaelas olles mingit vaimse ergutuse järgi. Öösel kell 12 teatrisse ei lähe, et seda kultuursemal moel taotleda, niiet tuli siis leppida järgmise võimaliku variandiga - väikelinna öömelu.
 Pikka ootamist polnud ja juba sõitsingi juba sõber Kätlinit peale võtma. Pärast maailmateemade olid läbi võetud ka iseenda idiootsusregistri kunagised paremad palad ja jõudis järg selleni, et jagasin elavaid stseene sünnitusest ning nibuvalust, mis tabab sind siis kui keegi neid järjekindlalt luttima kukub. Kuidagi juhtus nii, et Käts, kes just natuke aega tagasi ütles, et tema vist ei tahagi lapsi saada, tuli hiljem lagedale teatega, et tal ka aeg päts ahju panna. Ma ei tea, mis ma tegin, aga hea, et toimis.

Tõmblesime linnatiirud ära, hommikul kell 7 polnud linnas ühtegi taksot, aku oli mul kottis ja palusin siis mingil suval inimesel helistada taksosse ja mulle üks auto tellida. Kui selgus, et selleks peab mingi sajandi ootama, selgus, et jagame helistajaga koduteed ning lekkivate pilvede all kaunist augustihommikut "nautides" kebisime koos koju. Thank you stranger

Magasin need õnnelikud kolm tundi, ajasin kargu alla ja kebisime merepäevadele kogu klanniga. Mulle ilgelt meeldivad igast festivalid ja laadad ja merepäevad, rahvast palju ja tore olla. Siis oli aga olukord siuke, et ma läbi oma kinnivajuvate silmade sain peeglisse pilku heites aru, et krt sellise näoga kõlbab aint pimedas keldris istuda. Mitte miski nagu ei aitand seda magamatust ära ka likvideerida, niisiis ei jäändki üle muud kui ringi käia nagu Hiina ori ja mitte keset platsi magama jääda.
Kõige pullim kogu loo juures oli see, et pooled asjad jäid mul nägemata, kuna ma veetsin rohkem aega kiharate silmamuna küljest eemaldamisega kui millegi muuga. Veendusin uuesti, et ma ei jaga teinekord kunstist, seekord siis luulekunstist, mitte emmigi, sest mingi lavakese peal mängis (vist oli?) ogadeta N-euro sosistas midagi viisijupi saatel mikrofoni ja inimesed nauuuuuuutisid ja õõtsusid kaasa, mina suutsin pärast natukest kuulamist mõelda ainult "mida sa ajad" ja keerasin otsa ringi.
Juukseid ei lubanud mul ema kinni ka panna, sest kodus isetegevuse tagajärjel oli terve mu kolp värvi täis ja ta üts, et inimesed vaatavad :O no selge
Misell sai omale väikse kummist vilkuva Pepa ja pigistas seda siis vaikselt vankris istudes. Ühel hetkel küsisin emalt, mida laps teeb. Vaatas. Ja siis kõige rahvarohkema koha peal ütleb :"Misell mudib oma Peput". Ja selle peale siis inimesed ei vaata, eksole.



mu ilge kulinaarne nurgake. tegelt meil on poolenisti kohustus jagada grupis oma toidupilte. tegin ka. ilgelt hea asja keerasin kohapeal kokku - riivisin brokkoli ära ja segasin koos kahe muna ja kalkunihakklihaga ära, chilli ka sekka ja krt, voila. Muu kraam, mis üle jäi, läks lihtsalt või sisse praadimisse, seened ka.










otseüleanne









mõned väiksed snäpid ka lõppu

Thursday, August 11, 2016

reaalsuskontroll



Panin tegelt selle pildi koos tekstiga toitumise tugigruppi piigadele, aga mõtlesin, et miks mitte ka siin jagada, Mu blogipesa ikkagi. Lisaks ehk on kellelegi veel abiks.

"Ma tean, et ma ei ole mingi superhero ja ma ei ole kunagi arvand, et olen, sest need tulemused ei ole mingid sellised, mis minestama paneks. Aga see on lihtsalt väike reality check - ma ei näe kunagi iga päev, et minus mingid muutused toimuvad, kuid kui ma hakkan võrdlema, siis vahe on tõepoolest olemas. 
Vasakpoolne pilt kuskil 3 aastat tagasi kui ma ei teadnud toitumisest ööd ega mütsi, trenn oli ka äärmiselt hägune mõiste ja sõna "cooper" tõi oksemaitse suhu.
Parempoolsetel piltidel võib tunduda, et aaje ilge fit chick, aga hell, mul on ka kintsude peal tsellukas ja kanni peal väike apelsinikoor, mul pole pingutamata olekus mingit sellist sixpäkki kus peal saaks juustu riivida ega midagi sellist. Aga see ei ole ka oluline, sest ma alles töötan selle kõige kallal ja annan endale mõista, et kunagi ma panen sinna kõrvale veel ühe pildi, kus ma olen saavutanud selle, mida ma olen tahtnud. Seda kolmandat pilti oodates ma ei söönudki täna hommikul maailma parimat kohupiimakooki, mida mu pagarist tädi tõi ega vahvleid, mida ma kunagi võisin kilekotitäie ära süüa. Kas see oli hetkeks raske? Oli. Juba käisid läbi mõtted, et äkki ikka natuke võib? Aga siis ma mõtlesin- milleks? Mis see natuke mulle annab sellist, et ma peaksin terve on päeva rasvapõletuse selle nimel ära rikkuma ja jälle toitma oma aju suhkruga, et ta saaks järjest rohkem seda tahta. Tõusin püsti, läksin tööle ja kogu pidu. Toimetuses koosolekulaua taga istudes tänasin ennast selle asemel, et kiruda, kas mul oli seda kõike vaja. Oleksin ma selle ära söönud, ma oleks ikka seal samamoodi istunud ja see oleks kohe möödas olnud, kuid kahjud oleksid ulatunud mitme päeva kaugusele.
Lihtsalt väike meenutus nädalavahetusse. Äkki aitab kedagi isudega võitlemisel."

issand, mu hüljatud blogipesa

Millal kurat suvi juba läbi jõudis saada? Ja kus mina olin kui see kõik juhtus?

Ah mis siin ikka vinguda, august on ju veel ees. Tahtsin juba nädala alguses jälle blogisse kraami panna, aga ma olen selle toitumise tugigrupiga olnud suht hõivatet ja lahman sinna infot nii, et silmadest ja kõrvadest ajab välja. Tegelikult on see mind üldse pannud osade asjade peale mõtlema, mille peale ma varem üldse pole tulnud. Esiteks ma saan täiesti aru, kui raske seda muutust teha on. Ma mäletan suurepäraselt seda mõtteviisi, et issand jumal ma ei suuda iialgi saiast ja makaronidest loobuda, kooki ja küpsist närides mõtlesin ka, et shiet, elu on ikka elamist väärt, kui meid on ühele maale selliste imeliste andidega pandud.
Ma tean, et ma osadele jätan mulje, nagu ma oleks mingisugune ilge toitumisguru ja moraalijünger, kes kõiki keelitab tervislikult toituma ning ise kunagi iialgi ühtegi kommi ei taha ja saia ei puutu. Aga ausaltöeldes ei ole ma kaugeltki veel nii kaugel, et mind toit täiesti külmaks jätaks ning ma suudaks täiesti lebolt kõikidest asjadest ära öelda. Mul on ikkagi jäätise isu vahepeal ja ma tahaks ka Anneli kohupiimakooki süüa ja küpsiseid krõbistada, aga ma lihtsalt olen otsustanud, et ma ei tee seda enam mingi kaalu alandamise eesmärgil, vaid mul on kopp ees sellest, et miski muu mind kontrollib. Mu isud siis näiteks. Miks ma peaksin alla vanduma mingisugusele tobedale suhkruvajadusele? Ma olen omaarust mõistusega olend ja mind ajas lihtsalt lõpuks närvi see, kuidas mingi muu asi mind juhtis tegema asju, mida ma tegelt ei tahtnud teha.

Niisiis ma alustasingi ketotoitumisega. Rasv, valk ja minimaalselt süsivesikuid. Need, kellega me seda toidugruppi teeme praegu, omavad natuke aimu kui palju infotöötlust sellise asja omandamiseks läheb tegelikult ja kui raske võib algus olla. Ma ei ütle, et ma mingi eriliselt paks olen, aga mul on sentimeetreid, millest ma ühel hetkel enam lihtsalt jagu ei saanud, tee mis tahad. Infot on nii meeletult ja kokkuvõttes ei saa absull aru, mida tegema peab. Proovisin üht, ei sobind, proovisin teist, ei sobinud, siis mõtlesin, et yolotan siis terve elu nende lisavoltidega, aga krt milleks, kui need mind ikkagi häirivad. Mis mõte on iga kord peeglisse nillides mõelda, et VÕIKS need kaotada, kui see ei ole mingi Noa laev, mida ma ootan, vaid miski, mida ma ainult ise saan ju teha.

Ühtlasi ma saan ka järjest rohkem aru tahtejõust, sest ma olen seda pidanud küllalt enda peal kasutama. Ma saan aru, et ma ei saa kedagi aidata, kes seda ei tegelikult ei taha. Inimesed ei saa vist aru, et püsivate eesmärkide saavutamisest ei piisa mingist ühekordsest programmist või dieedist, see peab olema elustiil, millega sa oled harjunud. Selle pärast ma võtsin ka ette selle magusast võõrdumise - ma ei taha olla tegelikult see, kes nädal otsa mõtleb, et helllllll laupäeval saab sõgedaks mugida ja siis langen suhkrukoomasse, sest ma kontrollimatult ajan omale sisse kõike seda, mis nädala sees söömata jäi. Ma tahan, et mul ei oleks enam neid asju vaja lihtsalt. 
Kui sa ei taha kaalust alla võtta ja asjale pühenduda, siis milleks üldse vinguda? Kes see sind pekist tühjaks peksab su meelest? Sama hästi ma võin ju kedagi kas või iga päev 24 tundi jälgida, et ta midagi valet omale suhu ei topiks, aga kui soov ja arusaamine ei tule tema enda seest, vaid hirmust piitsaga näkku saada, siis ta sööb need sõõrikud ikka ära niipea kui ma ei vaata. Ja pealegi, mis see minu asi on üldse kedagi kontrollida :D Siukest asja nagu "ma ei suuda" ei ole olemas, on ainult "ma ei taha".
Aga praegu ma olen selle toidugrupiga väga rahul ja annan endast parima, et selle jagada võimalikult palju kasulikku ja kergesti omandatavat infot, et need teadmised oleksid olemas iga kord, kui keegi seisab valiku ees kas teha cheat meal või mitte. Piigad on ülitoredad ja mina hoian igal juhul neile meeletult pöialt. 

Mis puudutab mind ennast, siis ma olen edukalt suutnud nüüd vahelduva paastu režiimi saada ja tunnen ennast üüberhästi. Ma olen enam vähem vabanenud igasugusest vajadusest kogu aeg vaadata kas tulemusi on juba näha või ei, sest ma tean, et ma teen õiget asja ja nüüd on vaja ainult järjepidevust. Esimest korda elus tunnen sellist usaldust ja palju rahulikum on pingevabam on nõnda tegutseda, et ei pea kogu aeg mõtlema, kas see, mis ma teen on õige ning toimib. 

Aga mis puudutab muud elu, siis Miki on mul vahepeal selgeks õppinud peaaegu terve tähestiku ning käib nüüd muudkui ja tuvastab igal pool tähti. Maxima poe ees loetleb üles kõid AAAd ja IIId ning jumal hoia selle eest, et kellelgi midagi särgi peale kirjutatud on, Pliksus saab ju 21.augustil juba 2-aastaseks jeevel küll. Olen tükk aega mõelnud, mis talle sünnaks kinkida, aga mõttetu tundub poest mingi ubin osta ja sellega kogu värk lõppenuks lugeda. Niisiis ma otsustasin et tuleb raamat vol2.
Eelmisel aastal köitsin kokku kõik need kirjad, mis ma talle aasta jooksul olin kirjutanud. Sellel aastal ma pole seda teind, sest ma lihtsalt ei ole jõudnud kui aus olla, nii piinlik kui see ka poleks. Niisiis võtan kätte ja trükin talle lihtsalt pika monoloogi sellest, kuidas ta teine eluaasta möödus ja kõiki neid mõtteid ja tähelepanekuid ja rõõme ja vihapurskeid, mis see kaasa on toonud. Lisaks võtsin kätte ja panin kõik telefoni pildid ka arvutisse ning teen nendest kollaažid ja panen sinnasamasse raamatusse, sest need on kõik sellised hetked, mida ma tahan alati meeles hoida ning ma tean, et aastate pärast ma ei mäletaks muidu suuremat osa nendest, sest ausaltöeldes mu mälu sakib. Not to mention, et temal on kunagi neid asju ju eriti pull vaadata.
Muidugi on see kõik aeganõudev protsess ja ma pean võtma paar ööd, et selle kõik ära teha, aga saab tehtud, sest mu väike piiga on mu maailmake.

Midagi ma pidin veel rääkima, aga ma ei mäleta enam, krt. AA

Üks asi veel - ajasin siin hetkel sellise lehega nagu tervisliktoitumine.ee ja töötan ühe Omega3 artikli kallal, mis läheb varsti avaldamisele. Praegu on tõenäosus, et hakkan sinna vahepeal ka mingeid toitumisteemalisi artikleid avaldama, no bullshit included. Hea kraam - saan ise targemaks ja ühtlasi sellest kirjutada ka! Jagan neid linke blogi fesari lehel ka kindlasti.

Homme jälle, 
cheers


vanniz

tööpostil

tööpostilt saadud kanamunad

elu on lihtne ja ilus - 23 tunni esimene söök (mingid eriti haiglaselt head 0 carb nuudlid muideks)

leidsin omale uue lemmiku

mõned Miki raamatusse minevad kollaažid