Saturday, October 15, 2016

elu võimalikkusest chowchow Rufiga

Nagu paljud teist on praeguseks aru saanud, ei ole ma sugugi surnud ega tapnud ka oma oma blogipoega, kuid aeg on olnud okupeeritud mu mitme tite poolt, kellest üks magab juba teist tundi järjest ja teine lõpetas mu juuste närimise, kukkus voodist alla, sirutas koivad ja asus norskama.

Viimane nendest on siis Rufus, kellel arusaamatuks jäi.

Nagu paljud teist, kes mind snapchatis, instas ja fesaris followad on praeguseks aru saanud, liitus meie klaanniga üks karu meenutav sinise keelega elukas, kelle tulekut ma kusagil 5 aastat oodanud olin. See, et ma kunagi oma chowchow võtan, sai kusagil 5 aastat tagasi otsustatud ning see plaan on minus täiesti kõikumatuna püsinud. Niisiis ma hoidsingi pidevalt Kuldses Börsis näiteks silma peal, millal mõni chow jälle poegib, siis vaatasin neid pilte ja vajusin nende armsuse all kössi teadmises, et ma praegu nagunii endale teda lubada ei saa ning kui saaks, poleks mul teda kuskile panna.
Üks päev leidsin juhuslikult kuulutuse ja mõtlesin, et fk it, mis mul kaotada, uurin korra asja. Need asjad jõudsidki siis nii kaugele, et hakkasin oma viimseid kopikaid lugema ja põrutasin siis väiksele hullule Tallinnasse järele, ise sisemiselt ootusärevusse suremas.
Vahetult enne koerakasvataja juurde minekut käisime läbi loomapoest, et elukale vajalikku kraami soetada ning juhuslikult selgus, et müüja ise omas ka kahte chowd, kellest üks sama perenaise kasvandik. Maailm on ikka väike.
Kui väike pamp oma aedikust välja sööstis, kiskus mul kohe pisar silma, sest HOLY YELLOW PENGUINS kui armas ta oli! (ja on ja jääb). Nimevariante oli mul mitu, aga tüübile otsa vaadates ei olnud mingit kahtlust, et tegemist on Rufusega, keda rahvasuus hetkel kutsutakse Rufi (Ufi - Michelle), Muffin, mugul, Ruhvens, Ruff ja karupoeg Muff. Sööstsime selle väikese karvapalliga kähku Saaremaa poole ja mul oli taaskord tunne nagu oleks just sünnitusmajast välja saanud, uus titt pihus. See karvane titt passis rahulikult mul süles terve tee, kordagi väljendamata tahtmist kuskile mujale kebida. Mis siis, et mul käed ja jalad surnd olid sellest, et ta mind magamisalusena kohtles, kui titt tahab magada siis nutad ja istud seal niikaua kuni käed otsast ära mädanevad, tingimusel, et laps magada saab. Eriti veidi stressis laps, kes veeti just oma kahe õe ja emalõvi juurest minema.

Mõtlesin, et siin ta nüüd. Väike flegmaatik, kes jääb vedelema sinna, kuhu sa ta asetad. Huiatki. Paar päeva läks mööda ja karvane härra muutus väikeseks põrguliseks, kelle suureks eesmärgiks on läbi lutsutada võimalikult palju kraami, peita ära kõik sokid, hävitada hunniku mänguasju, magada, süüa ja õues istuda. Istuda. Mitte niivõrd joosta, vaid justnimelt istuda. Lisaks ka teisi koeri tüüdata, mind juukseidpidi mööda tube lohistada, juua nõnda, et terve ta mokaalune karv on üleni LIGE, See söömine - joomine on suht peen teadus ta jaoks, sest ta ei ole lihtsalt võimeline näiteks kodujuustu (praeguseks kujunenud ta suureks lemmikuks) süüa nõnda, et ta dalmaatsia koera meenutama ei hakkaks.

Aga viisakusreeglid on tal täpselt tüüpilisele chow-le kohased:

Kui ei taha, ei liigu.

Võid oma köit loopida, järele lähed ka ise.

Sa panid need riided valmis selga panemiseks? Nope. Lohistan kööki.

Miks kõik kisavad kui ma neid kintsust ampsan?

Oh, siin mänguasja sees on mingine vill.. tõmban ribadeks! Siis on hea vati käes lämbuda, köhida ja öökida.

Krõbinaid võid ise süüa, mulle palun kodujuustu ja seda kaks päeva keenud metssealiha, mida sa mu eest varjata üritad.

Pekki, ju tuleb siis krõbinaid süüa.

Ma ei ole küsinud, kas ma võin sulle autosõidu ajal sülle ronida või ei, ma lihtsalt tulen. Kui ei luba, hakkan käigukangi närima ja vahin sind nii kaua kuni sa ükskord murdud. Sa ei panegi mind üldse tähele, ma olen vaikselt.


ja nii edasi. ühesõnaga isepäine elukas, aga uskumatult lähedust armastav, niiet parim väike kaisuloom üldse.







Vahepeal oli elu veel eriti pull, sest me elame kolmandal korrusel. Kujutage nüüd ette, kuidas ma mööda treppe üles lohisen nagu koormaeesel - ühes kes ripub Michelle, kes ei viitsi teinekord ise üles ronida, teises käes koer, kes tunneb ennast samuti üsna mugavalt, kusagil käte küljes veel hunnik poekraami. Viimaks viskas mul see elukorraldus nii üle, et panin kõik need ubinad omadel jalgadel üles ronima.
Ütlesin lihtsalt, et mulle aitab, ülesse ronite ise. Kõigepealt nad vahtisid mind, siis teineteist, siis hakkasid samm-sammu haaval tulema. Vähemalt üks win siin elus.

Eks varsti tuleb rohkem ja pikemalt juttu kõigest, praeguseks kena küll. Cheerioz!

Wednesday, September 28, 2016

mida.päeva.

Ma võtaks kogu oma senise elu ajakirjanikuna kokku kui normaalse ning võrdlemisi rahumeelse kulgemise ning selle paari kuu jooksul pole midagi väga põrutavat juhtunud ka.
Tänane päev tundus ka algavat üsna tavapärast viisi, teadsin, et ees on kaks kohtuistungit, kuhu ma ennast vedama pean, lisaks tahab laupäevane pikk lugu tegemist ja noh, veits nokkimist siin ja seal. Siis vaatas elu eluke mu plaanidele otsa ja mõtles:




Iroonilisel kombel pidin just täna panema jalga oma kõrged kingad, sest teinekord on lihtsalt kopp ees kõikidele alt üles vaatamisest. Ja just siis osutub mu päev mingiks hektiliseks maratoniks ning saarlased saavad kesklinnas näha platvormidel loikudes ringiuisutavat ajakirjanikku, kes sööstab edasi-tagasi kohtumaja ning toimetuse vahet.

Kõigepealt kell 12 pidi olema üks narkokeiss, kus kaks tüüpi tahtsid saada kokkuleppemenetlust. Noh, okei. Koha peale minnes selgus, et see lükatakse kell nelja peale. Noh, okei. Läksin arvuti taha tagasi, tegin mingid artiklite toorikud juba valmis, et pärast lihtsam oleks ning kell 2 kebisin uuesti tagasi, sest mingi vägivallas korduvalt süüdistatav neidis (nimesid nimetamata, kuigi avalik info, kes tahab, loeb lehest) oli jälle millegagi hakkama saanud ning minu töö on ju see kõik trükki panna.
Läksime fotograafiga pahaaimamatult kohale ning ootasime kuni prokurör kokkuleppemenetlust talle selgitas kinniste uste taga. Ühel hetkel sööstis piiga nuttes kohtusaalist välja, pani ennast pellerisse kinni ja kogu pidu. Ilmselgelt oli ta miskipärast endast väljas ning mul on ju kombeks tõsistes olukordades naerda (sitaks tuleb kasuks elus üleüldse). Mitte selle pärast, et mul midagi jõle nalja pakuks, aga ma ei oska reageerida vahel ja no mida ma teen kui suunurgad tõusevad taeva poole?
Ühesõnaga viimaks ta siiski laekus peldikust välja otse oma mehe rüppesse ning nähes, et Mansal kaamera käes on, ähvardas talle selle pähe kinni lüüa. Ka mõistetav reaktsioon kui nii võtta.
Ma kujutan ette, et mind ajaks ka närvi kui ajakirjandus tuleks minu elu dokumenteerima, aga mida teha kui istung on avalik ja no kodus passimise ja kasside silitamise eest sa sinna sattunud ilmselt ei ole. Meie teeme oma tööd, mitte ei tule sinna sportlikust huvist uurima, mis teema on. Kuigi avalikele istungitele võivad kõik kohale laekuda, kellel midagi muud teha pole. Aga siiski saime verbaalsed koosad selle eest, et olime üldse kohale tulnud.
Saali sisse minnes võtsin istet oma lemmikus nurgas ning üritasin teha ennast märkamatuks nagu kärbes seinal. Siiski vaadati mind vahepeal umbes sellise näoga:

Image result for kanye bitch face

Üks asi, mis mulle selle töö juures meeldib on see, kuidas see järjest pakse kihte peale kasvatab. Varem oleksin ma ennast jube sitasti sellises olukorras tundnud ning vabandustega teed sillutades isegi saalist välja koperdanud, aga täna istusin seal rahumeelselt edasi, võtsin oma pastaka ja paberi ning tegin näo, et ma kuulun kogu sellesse komplekti, mis täna sinna oli kokku tulnud.
Kohati võttis asi mulle veidi ootamatuid pöördeid, sest siiamaani on kõik kohtumenetlused kulgenud rahumeelselt ning pattu kahetsedes. Enamik (kui mitte kõik) karistused on olnud tingimisi vangistused ja ei midagi väga erku. Täna sain aru, et kokkuleppemenetlus tähendas kinniminekut. Kohe täna. Praegu. Otse. Mõni ime siis, et teine endast väljas oli.
Ühesõnaga vahepeal oli seal hunnikus kemplemist ja draamat, kuni tuli teha väike vaheaeg selleks, et kohtunik kokkuleppe kinnitaks. Selle aja jooksul astusin ma saalist välja ning sain jälle kogu maailmaviha enda kanda, aga tol hetkel ma juba jalutasin uksest välja ning mõtlesin, et what the hellz kuhu ma sattunud olin. Õnneks saadeti mind ära galantselt ning viisakalt sõnadega "kuradi ajakirjaniku..." lõppu ma ei kuulnud, aga kujutan ette, et midagi väga hellitavalt sealt ei tulnud.

Ma oleks muidu ka edasi passinud, aga kell lähenes kriitiliselt kiiresti kella kolme poole ning selleks ajaks pidi laekuma üks noor politseinik, kes laupäevases lehes tutvustamisele tuleb. Tund aega rääkisime juttu ja juba jälle avastasin, et olen kella neljasele istungile hiljaks jäämas. Sööstsin taaskord üle tänava nagu tuulispask, omal prillid udused, juuksed ei ole ammu enam mingit arvestatavat tiitlit väärt, kleit pidevalt kanni alla ronides ja üleüldse läbi sopaloikude ummisjalu joostes ei jätnud ma kindlasti kohe kõige glamuursemat muljet.
Kohale jõudes selgus, et istung oli just alanud ja hilinejaid saali ei lubata. Vastutulelik härra küsis, kas see saali minek on mu jaoks elu ja surma küsimus, millele ma vastasin täiesti resoluutselt jaatavalt, jättes mulje, et mind ootab muidu toimetuses ees korralik keretäis. Õnneks sebis ta mind ikkagi saali sisse ning narkoparunite lugu sai ka purki.
Kuna kõik lood peavad valmis olema kella viie paiku ning minu kell näitas, et aega on pool tundi, sööstsin uuesti samasuguse tuulispasana tagasi toimetuse poole. Kogu see aeg üritas mind veel politsei pressiesindaja kätte saada, aga loomulikult kui ma tagasi helistasin, ei saanud tema rääkida ja vastupidi.
Prantsatasin toolile maha, lõin kõik lood lahti ja hakkasin palehigis lindistusi üle kuulates kirjutama. Samal ajal pidin ühe pildi peal oleva tšiki nime välja uurima, et saaks homse esika pildiallkirja ka tehtud, aga keegi telefoni ilmselgelt vastu ei võta. Mul aeg pressib peale ja paanika tõstab vaikselt pead ja paratamatult kiskus mõte selle peale, et äkki oleks pidanud omale selle kaamera ikkagi pähe laskma lüüa, sest MA.EI.JÕUA.

Lõppeks tõstsin viimase loo lugemisse ja ohkasin üle terve maja. Koperdasin keerdtrepist poolenisti voolates alla ja siis mul meenus, et lasteaias on koosolek, Jarvo ei võta telefoni vastu, mul on jalad omadega läbi, ma ei tea kuskohas mu laps on, kus mu koduvõtmed on ja mida ma üldse elus teen.

Sellistel hetkedel tajud täpselt kui idekas on seda kõike voodis kirjutades pikutada. Homme jälle


Saturday, September 24, 2016

miks sa seda teed, kretova? ja mis teema nende kardashianitega on

Mingi paar kuud tagasi tegin endale suure teene ja tõmbasin snapchati. Ainult selleks, et vahepeal lametseda ja nillida, mida teised teevad. Esiteks võttis mul mingi nädal aega enne kui ma aru sain, mis seal üldse teha tuleb ja siis veetsin tükk aega kulm kortsus olekus, sest ma ei saanud aru, mis krdi mõttes ma enam uuesti seda vidjot vaadata ep saa.

Ühesõnaga ma foloowin mingi 6-7 inimest, sest mul ei ole olnud piisavalt viitsimist, et kedagi rohkem otsida. Pealegi ma olen aru saanud, et inimesed snäpivad nagu hullud (eriti praegu vaadates seda, kuidas instagrammis seda sama asja kasutatakse ja üks inimene suudab nagu 900 snäpenzit järjest teha) ja ausaltöeldes ma ei viitsi kunagi oma päevast tunde kulutada selleks, et vahtida, kuidas keegi kaamerasse möla ajab.

Aga näiteks followin Eva Longoriat ning Ellenit ja jumst vahva on teinekord vahtida, mida nad teevad. JA VEEL

Pean eellooks ütlema kohe, et ma ei ole siiamaani aru saanud, kes need Kardashianid on ja miks nad kuulsaks on saanud. Mingil ajal oli nendest mingi reality show vist, siis Kim abiellus jumal Kanyega, ta õde sai mehe poolt petetud ja võttis sada kilo alla (wtf miks ma tean selliseid asju) ja nüüd nende kogu suguvõsa istub kuskil pjedestaalil ning inimrass vahib neile alt üles.
Muidugi on nad kaunid piigad kõik, piht nagu rosin ja perse uhkelt üles paistetanud ning nagu ma aru saan, siis see on tänapäeval see look, mille poole kõik püüdlevad. Mina, kellel mul pole keskkohta ollagi ning keda vanavanaema kogu aeg omal ajal "poisiperseks" hüüdis, ei ole vist lootustki sinna standarditesse jõuda. Aga hell, mis teha.
Tegelt point selles, et ma vahel siis olen sattunud neid snäppe vaatama ja selleks ajaks, kui kogu kaader läbi saab, saan ma aru, et mul oli kõik see aeg ees selline feiss: Image result for wtf face


See on lihtsalt kõige reaalsem kehastus sellest, kui jubedalt eneseimetleja saab üks inimene olla ja seda juba sellisel määral, see on ületanud piirid Naljakas-Värdjas-Naljakas ning muutnud millekski selliseks, millel kategooriat ei olegi. Ma lihtsalt vaatan ja jätkuvalt tõmbuvad mu näolihased pingesse sellest lollusest ja labasusest, mis mulle vastu, vaatab AGA MA VAATAN IKKA EDASI.
Miks ma seda teen? For real

Wednesday, September 21, 2016

terrible twos ja lasteaed

Ta on nüüd kaks. Miskipärast kajas mul pidevalt kõrvus see teadmine, et teine eluaasta on see aeg, mil shit hits the fan ja see nunnu pisike sinisilmne blond olevus mu kodus muutub röökivaks asju loopivaks tatiseks elukaks, keda ma kunagi pidasin enda lapseks. Umbes nii ta vahepeal on ka.
Note* Ma ei räägi seda absull selleks, et sind taga rääkida, mu kullakallis Michelle, aga asi on lihtsalt selles, et milleks salata asju. Vahepeal olen ma kaalunud preestri kutsumist, sest mulle tundub, et sa oleksid nagu mingite kurjade asjade poolt üle võetud. Õnneks see küll taandub pärast paari hüsteeriaminutit, kuid sel hetkel ei tundu need minutite, vaid päevadena.

Vahepeal käivad üle sellised perioodid, kus kõige peale on adekvaatne vastata MKMMMMMMM

"Kas sa tahad kalli saada?" MKMMMMM
"Kas sa tahad siin üksi natuke aega istuda ja rahuneda?" MKMMMMM
"Kas sa tahad multikat vaadata?" MKKKKKKKMMM
"Süüa?" MKKKKKKKMM
"Mängida? Joonistada? Mind põlema panna????" MKMMMMM
"Okei, kui sa upsi ei taha tulla, siis ma lasen sul siin nurgas natuke nillida, kuni sa oma deemonitega jutule saad" MKMMMMMM
"MA SIIS LÄHEN MINEMA" MKMMMM
"MA JÄÄN SUGA SIIA?" MKMMMMMMMMMMMM

you get the point

Siis lisaks sellele võtab ta vahel vedela vormi ja kui ta hommikul on pissed off, et ma vana ramp hellalt ta põske silitades üles ajasin, sest aeg lasteaeda minna, saan ma sellise pettumuse osaliseks, nagu ma oleks talle krae vahele külma vett kalland ja kahte panni kokku pekstes mööda tuba ringi jalutanud. "EMMM-MMMEE!" Kostub esimene etteheide. Järgneb külje keeramine ja teki uuesti peale tõmbamine.
Pärast mõnda aega istub üks puhvis peaga vihane olevus padja peal ja otsib pulti, ise rütmiliselt PEPPPA PEPPPA korrutades. Kui siga ekraanile ilmub, muutub teinekord tuju ka paremaks, aga üldiselt nõuab riidesse panek eelnevat läbirääkimist koostöö osas kus tema ei voola mööda mind alla ja ma saan talle riided selja ajada.


Image result for terrible twos funny

Nojah, kellel siis ei tuleks selliseid olukordi ka ette, eksole. Just eile sain jälle ilge pasarahe osaliseks ja mõtlesin, et löön omale risti ette, et mitte hulluks minna. Vahtisime teineteisele natuke aega otsa, küsisin, kas sa oled maha rahunenud. "Jah" ja ajas ennast viisakalt püsti, pühkis silmad kuivaks ja "Emme, uppa". Episood üle elatud.

Täna hommikul oli nii idüll hommik. Kõik sujus imeliselt. Lasteaeda läksime koos käest kinni, lasi omal riided ära vahetada, patsi pähe teha ja sööstis isegi erilist melanhooliat ilmutamata rühma sisse. Tegi ukse vahel kallid musid ninnid ära ja läks, ise nii rõõmus, et mul oli korraga täiesti kibemagus tunne. Ta on juba niii suur! Ja samas minu jaoks alles nii väike.. Aga ma olin lihtsalt õnnelik, et ta ennast ükski kord lasteaiaga harjumise ajal pole hingetuks röökinud ning oskab ise ennast rahustada, kinnitades omale vaikselt, et emme tuleb.
Läksin täna lasteaiast minema uskumatult uhkelt, et mu pisike tibin on nii vapper mugul, lootuses, et mul on selle väljakujunemises mingi roll olnud.


Image result for proud gif

Neljapäeval proovib esimest korda teiste tittedega koos magama jäämise ära, eks näis kuidas see uus asi läheb.
*Note: Saadan sulle toetavaid mõtteid kogu päeva vältel, Misell. Lülita siis radar sisse.





kuidas ma LHV pervertide küüsi langesin

Mallukas kirjutas oma fesari lehel, et läkitas LHV-le kirja küsimustega, kuidas nendest järelejooksvatest paelussidest lahti saab, kes sind kuskile poodi minnes oma läpakate ja viisakate riiete tagant varitsevad. Teate küll, need on need isikud - kui sa neile otsa vaatad, löövad kohe konksu silmaauku, neelavad su hinge ega lase sind enam iialgi vabaks. See on jumala hea point. Ma olen ise mitmeid kordi mõelnud, et no normaalne, jääb poodi minematta täna, sest kui ma Selveri uste vahel nägin, et klann on oma telgi jälle püsti pannud, olen tõsiselt kaalunud otsa ringi keeramist mõttega, et kellel siis krt süüa vaja on..

Siiski kuidagimoodi olen neist mööda libisenud, kuigi ka mind on konksu otsa tõmmatud nii, et vähe pole. Mingil põhjusel ma ei taha nendega olla mingi julm värdi, sest ma tean, et inimesed teevad oma tööd ning iseenesest on ju kasulik ka, et raha ei kogune võõra riigi panka. Samas on kogu pensioniteema mu jaoks üks paras hobuse unenägu, millesse ma ei usu absoluutselt, sest miks peakski? Kui ma nagunii tõenäoliselt 100selt oma toimetuse laua taha kellegi meili oodates ja kordagi elus penssi saamata ka kõngen. Nagu Tammsaare. Kui romantiline.
Igal juhul olen iga kord nendest mööda minnes teeselnud, et ma olen vaimse puudujäägiga ning autismi teeseldes ja ühte punkti vaadates robotlikult nendest kiiresti mööda kõndinud, ise salajaja kartes, et keegi neist avastab ühel hetkel, et ma pääsesin minema ja krabab mul juustest kinni ning lohistab oma urgu leti äärde aru andma. Või siis viskub mõni hüsteeriliselt kõhuli põrandale mu ette ja hakkab suust vahtu ajades ja mu kintsu kaapides röökima "KUS PANGAS SU PENSIONIFOND ON?!" .

Üks kord hakkasin maximasse minema ja vaatasin, et no eriti pull strateegiline lüke - leti taha oli poseerima pandud kaks mingit ilgelt playboyd, hullud stiilsed ülikad seljas, tukad üle pea kammitud ja ootavad nüüd oma libeda olekuga saaki. Muidu ma olen absull iga kord neile, ise ummisjalu põgenedes teatanud, et ma krt olen juba LHV klient, ise samal ajal lootes, et keegi ei ole mulle valedetektorit turjale kleepinud.

AGA üks kord krt teatas mulle üks vend, et "kuule ma näen, et sa oled ikkagi Swedi tagasi läinud, kuidas see juhtus?"




KUST SA TEAD? KES SA MULLE OLED?
MIDA SA VEEL MU KOHTA TEAD?

Nagu for real, ma olin korraks täiest jahmunud, et tüüp oli mu kiire poetiiru ajal teinud mingi eriti põhjaliku taustauuringu (kust ta mu nime teadis? ma ei ole sind elus kunagi näinud, inimene) ja tuli siis mulle poolenisti etteheitval toonil teatama, et ta nägi mu vale läbi ja huiatki ma olen LHV saagi nimekirjas. Pärast mõtsin, et äkki pakkus huupi krt?
No igal juhul siis ma seisin seal Kafka "Protsessi" meenutavas seisundis ning tundsin ennast veits imelikult, et olin täiesti võhivõõrale nõnda alandlikult vahele jäänud. Kus mul siis ikka enam pääsu oli - pidin raisk kõik enda toimiku jälle avama ning laskma ennast LHVsse vormistada! Tüüp raudselt pärast irvas omaette suurest õnnest..


excited journal

Tegelikult praegu seda kirjutades ja lugedes neid kommentaare, mis seal Malluka postituse all olid, kõik sellest, kui jubedaid asju need põhjalikult koolitatud deemonid on öelnud ja kuidas inimesi verbaalselt rünnanud, siis ma mõtlen küll, et järgmine kord kui neid näen, lasen ennast meelega sealt nimekirjast maha võtta, sest ma tunnen ennast jobult, et mu eest otsustati midagi ära ning tõmmati lihtsalt liistule, et KLE NÜÜD SA VALEKOTT pead ka liituma "sinu enda huvides". minu huvides my ass

Üldse ma vihkan selliseid kleepuvaid müüjaid, kes käivad sind riietuskabiinis nillimas, kas sa said ikka püksid korralikult jalga või ehk perse ei mahtunud sisse ikkagi ja vajad võipakki või siis lihtsalt abikätt, et need üles sikutada. Ma olen mitu korda tahtnud öelda, et kui ma juhtun siia kleidi sisse kinni jääma või mingil põhjusel kaotan jäseme kusagile siia kampsuni põhjatutesse labürintidesse ära, KÜLL MA SIIS KUTSUN. Ikkagi tõmbad kardina lahti ja seal ta on- seisab ootusärevalt ja valmis sulle presenteerima kõiki enda poe pealt kokku korjatud lemmikuid kaltse, JUBA SINU SUURUSES, sest ta ju stalkis selle eelmise püksipaariga välja. Mul ei ole midagi toredate teenindajate ja sõbralike inimeste vastu, aga kui keegi tungib mu isiklikku ruumi ja paelussina käitub, on natuke teised lood.



Tuesday, September 13, 2016

Kuidas ma teraapias käisin

Juhtusin mingi aeg raamatukogus jälle sihitult ringi tuiama lootuses, et kuskilt riiulist mingisugune raamat heledalt kriiskama hakkab ja avaldab soovi muga koju kaasa tulla. Jäin peatuma nahaalse OSHO juures, kes oli enda alla mahutanud peaaegu terve riiuli ja mõtlesin, et no mis neetud lugu see on, et üks mees nii palju raamatuid kirjutab. Kunagi omal ajal proovisin mõnda sealt lugeda ka, aga see idüll ja meelerahu, mille ma sealt väljalugedes oleks pidanud saama kadus niipea kui raamatukaaned olid kinni löödud ja tuli tegemist teha igapäevaeluga.
Siiski jäin pärast pikemalt peatuma sellel mõttel, et ma olen ise ju suur sisemise rahu tagaajaja, kuid see on viimane asi, mida ma praegu enda kambrite seinte vahel tunnen. Loomulik ka, et kui igapäevaselt on tegemist palju, siis nagu ei jõuagi vist eriti tolmustesse ja ripakile jäänud soppidesse koristustööle minna. Siiski see mõte süvenes ja mitmete asjade kokkulangevusel otsustasin, et lähen teraapiasse.
Jep, teraapiasse. Nagu kuskilt filmist. Ma ei tea ise ka, mis vägi mind tegelikult reaalselt ka nii kaugele vedas, aga ühel hetkel avastasin ennast klaviatuuri klobides ning tagasivaatamata must-valgelt lahti kirjutamas kõike, mis mul vähegi ankruna jala ümber on. Need ei ole kõik inimtekkelised probleemid ja ma arvan, et neid on absoluutselt kõikidel. Ma olekski tõenäoliselt leppinud sellega, et kuskil elavadki väikesed deemonid, kelle ma 22 aasta jooksul olen järjest üles korjanud ja see ongi normaalne. Ega ma eriti ei arvanud, et mingisugusest teraapiast eriti abi võiks olla, aga hell, miks mitte proovida.
Viisin hommikul Sellu lasteaeda, andsin ta pidulikult üle, tegime kolmemõõtmelised hüvastijätud ning nagu armas kolleeg iga päev enne koosolekut ütleb: "Algab päev, algab päev!". Lampi läks jumala kiireks, sest nagu ikka, panin hommikul enda infovõrgud vette ja kõik need hakkasid äkitselt saaki ühel ajal andma. Nõnda ma siis trükkisin palehigis enda lood valmis, sööstsin edasi järgmisesse kohta ja sealt veel järgmisesse kuni viimaks prantsatasingi ühe väikese hubase ruumi toolile. Ausaltöeldes oli mul sellele eelnenud 90 minuti jooksul räige adrepauk ajanappuse kartuses ja esimese asjana pidingi üldse maha rahunema.


Image result for therapy funny gif


Ma ei teadnud üldse ausaltöeldes, mis mind ees ootab ega mida üldse teha ja kuidas käituda. Kas ma peaks kohe mainima, et ma sakin joogas ja meditatsiooni ajal ma irvan nagu pooletoobine? Kas ma oleks pidanud mingid sussid või padjad kaasa võtma? Meigi maha võtma juhuks kui peab nutma hakkama? Deem, mul ei ole isegi pika varrukaga asja seljas, et saaks vajadusel varrukasse nuusata...

Tegelikult oli kõik täiesti inimlik, sujuv ja hästi tore. Esimesed pool tundi sain lihtsalt ennast tühjaks rääkida ja kohati kuulasin ka ise enda sõnu üllatusega, sest ma ei teadnud, et vabamikrofoniga must nii palju asju võiks pinnale tulla. Siis aga tegi terapeut pakkumise, et viib mind rännakule. Kui ma poleks varem sellest midagi kuulnud, oleksin arvanud, et ta pakub mul nüüd endaga kuskile reisule minna, sest ausaltöeldes olen ma nendes asjades ikka jumala idu.
Selle asemel viskas ta mind pikali, kattis pleediga ning ma ei tea täpselt kuidas ja mis juhtus, aga ma lihtsalt kuulasin, mis ta rääkis ja hingasin ja kujutasin ette neid asju, mida ta käskis ette kujutada ja järsku ma olin jumala kinni omadega. For real. Esiteks oli mul siuke tunne, et ma vedelen põrandal, kuigi ma olin maast ikka mingid head poolteist meetrit. Siis ma tundsin nagu ma oleks hoopis mingi nurga all kreenis ja krt üldse käisid igasugused veidrad asjad üle. Ma ei hakka väga detailidesse laskuma, sest ausaltöeldes ma eriti ei mäletagi, mis seal toimus ja kuidas, aga tean, et ühel hetkel juhatas ta mind reaalselt iseenda sisemusse. Mööda koridoride käänakuid, kuni ma jõudsin omaenese südameni. Mitte niisama selle lihasekäntsakani, vaid ruumi. Ja oh my lord. Märksõnadena võin öelda, et rääkisin ühe väikese lokkis peaga piigaga, kes osutus minuks endaks ja sain aru, miks osad asjad minus on praegu täpselt nii nagu need on.

Ma pean kohe ütlema, et ma ei ole iialgi ennast pidanud mingiks katkiseks inimeseks suurte hingeliste probleemidega, aga nende oma väikeste deemonite, ebakindluste ja alateadvusse vajunud mälestustega silmitsiseismine oli mingi eriti puhastav kogemus. See, mis täpsemalt toimus, reaktsoonid, vastused ja kõik on mul isegi üleskirjutatud kujul olemas, kuigi ma osasid asju isegi ei mäleta, et ma öelnud oleksin.
Avastasin silmi lahti lüües, et pilt on nagu mingi eriti niiske ja kõri kuivab, aga tunne oli täiesti teistsugune. Mul polnud varem küll mingit erilist usku sellistesse asjadesse, aga ausaltöeldes on see bullshit, et sa pead kõiki asju kogu aeg ise mõistma ja välja mõtlema. Ei pea. Ja ma olen überõnnelik, et selle läbi tegin ja lähen raudpolt uuesti, sest see oli ainult üks väike osa sellest.


Image result for therapy funny gif

Monday, September 12, 2016

Mu piiga on suureks saanud v?!

Hommikul lõi preili Sell luugid rõõmsalt lahti, nagu ikka. Torkas mind paar korda näpuga väga armastavalt ning õrnalt silma ning tegi kena pika pai, mispärast mu juuksed väikeste näppude vahele jäid ja ma pidin ikkagi ärkama tundega, et ma olen peadpidi kusagile kombaini vahele jäänud.
Juba poolel teel autosse vajus ta täiesti melanhoolsesse meeleollu, saades aru, et ees ootab sõit lasteaeda. "Aliiii, Alia, Oss, Anja, ammmaaa..!" Ehk siis mulle loetleti üles nimekiri kõikidest potentsiaalsetest lapsehoidjatest - Ali, Aria (kindlasti kõige sobivam), Anneli ning emps. Siiski pidin talle selgeks tegema, et need kodus vahtimise peod on läbi ja nüüd elame suurte inimeste elu.
Pidin ta süles üles vedama ning veetsin kuskil 15 minutit lihtsalt tema õnnetut jutuvulinat kuulates, üritades teda vaikselt enda vastu surudes panna last mõistma, et mu jaoks ei ole siin ilmas miskit olulisemat ja kui no ei oleks eriti otstarbekas oma elu kalleimat vara siia rühma kellelegi teisele ripakile jätta. Lootsin, et see toimetab kohale mu mõtte, et loomulikult ma tulen talle sinna üsna pea kohe varsti järele.
Rühma astudes nutuvulin suurenes, kuid käed sirutusid kasvataja poole. Läbi nutu näitas, et tahab kalli saada ja sirutas oksa laiali. Tegime kalli, tegime musi, tegime ninni-ninni ja ma pidin jälle südant kivisse ajades ukse enda taga kinni panema ning kibekiirelt alla sööstma.


Image result for sad mom funny

Autosse istudes ning tööle sõites valdas mind igapäevane "you are a shitty mom" tunne, et ma nõnda oma lapsukese heidan lihtsalt tundmatus kohas vette, aga suudan endale tavaliselt koosoleku alguse ajaks mõistuse pähe rääkida. Õnneks jäi siiski täna ära minnes veits siuke tunne, et ta oli leppinud ning asjaolu, et mind premeeriti kolmemõõtmelise hüvastijätuga, andis märku, et ta on juba päris harjunud. Kuigi möödas ei ole veel nädalatki.
Tööasjus üritasin ilgelt välja pressida ühte artiklit, aga selgub, et ei mul ega teistel pole lihtsalt selliseid tutavaid, kellest siinkohal mingit abi oleks olnud. Tundsin ennast hetkeks jälle feilerina, võtsin ennast kokku, uurisin edasi, aga siiski jooksid kõik niidid tupikusse. No mis teha. Vahel on nii ka.
Sõitsin tibinale järgi kella 12 paiku ning rühma sisse astudes avastasin eest hunniku pisikesi ubinaid laua taga mugimas. Minu pisike pipi pole isegi tähele pannud, et ma ootamatult tema kõrvale ilmusin ning järsku keeras pea mu poole ja kogu maailma rõõm ja siirus oli ühtäkki koondunud ühe lause ja emotsiooni sisse- "emmme!". Korraks unus hommikune nutuke ja see, et mul ei õnnestunud selleks ajaks endiselt leida ühtki normaalset allikat, kes mul lugu aitaks teha, unus see, et ma lõin hommikul enda väikese varba vastu toolijalga mädaks ja et püksinööp ei taha viimasel ajal eriti kinni minna.

Muideks viimasega seoses olen täiesti närvi ennast ajanud. Esiteks ma võrdlesin neid pilte, missugused jäsemed olid mõnda aega tagasi ja ma olen märkamatult enda liikmed nii üles pumpand, et pükste jalgatirimine näeb välja nagu olümpiavääriline akrobaatiline ettevõtmine. Lisaks on mul endiselt rohkelt head ja paremat, mis ma oma kere pealt tahan maha häpata ning eile pärast närviliselt paki pähkleid kinni pistnud arusaamist, et see pole nüüd küll samm selle suunas, võtsin ette ja tegin kaks trenni järjest. Combatis peksin ennast vaesomaks ja pumpis peksin lihased vaesomaks. Viimase kahe loo ajan arvasin, et tellin endale kanderaami järele. Kojusõit oli vaevaline, sest käed ei tahtnud rooli keerata ja autost väljasaamine oli paras komöödia. Kui keegi kujutab ette, kuidas pehmeks keedetud nuudel peaks potist põgenema, siis eile oli selleks võimalus.

Täna võtsin Merikese kampa ja teen 3-päevase paastuka. Aitab.


Image result for after a workout funny